Juba rohkem kui aasta on koroonaviirus meie elu vähemal või rohkemal määral mõjutanud ning tihtipeale sundinud meid oma plaane tühistama või muutma. Enamasti on need põhjustanud parasjagu peavalu ja nördimust, kuid retrospektiivis võib märgata ka positiivset.
2019. aasta novembris 40-kordse ultratriatloni finišijoone ületamise järgselt oli mulle teada, et sellest vaimselt taastumiseks vajan ma rohkem aega kui mõni kuu. Seepärast oli mul juba algselt 2020. aasta plaanitud teistsugune. Mitte küll kaugeltki selline, nagu see koroonaviiruse tõttu lõpuks välja kukkus ja seda mitte halvas mõttes. Sain vajaliku restardi, mida ma ise vabatahtlikult enda plaanidesse kirjutada ei oleks julgenud.
Kui aasta tagasi märtsis Eesti esimest korda lukku pandi, siis algus oli väga keeruline, sest pidin oma treeningud täiesti ümber mängima ning ujumisvõimaluseta hakkama saama. Nüüd oleme jälle samas olukorras ja võtan seda võimalusena keskenduda kolme ala asemel üksnes kahele. Triatloniks (eriti aga ultratriatloniks) treenimise teeb keeruliseks kolme ala vahel õige tasakaalu leidmine - ühes tsüklis on mu võtmetreeningute fookus maksimaalselt kahel alal (tavaliselt ujumine ja ratas või ujumine ja jooks) ning kolmas ala täidab ennekõike ainult taastumise kiirendamise rolli.
Seega järgnevad nädalad saan kogu oma tähelepanu suunata jooksuvastupidavuse ja rattavõimekuse arendamisele. Kõige raskemad treeningud toimuvad rattal, sest praegune jooksuvorm on pärast talvist 14-nädalast treeningtsüklit väga hea ning saavutatud taseme hoidmisega tulevad lihased hästi toime. Näiteks ca 200 km jooksmist nädalas on keha jaoks muutunud tavapäraseks.
Hea jooksuvormi võin osalt kirjutada ka koroonaviirusest tingitud "erilisele" aastale, sest just eelmisel aastal sai rohkem rõhku pandud jooksmisele. Näiteks kui 2019. aastal lippasin kokku 7060 km keskmise kiirusega 13,1 km/h, siis 2020. aastal jooksin 8008 km keskmise kiirusega 14,1 km/h.