Austria 5-kordsel ultratriatlonil seadsin eesmärgiks alistada 2005. aastal prantslase Emmanuel Conraux’i püstitatud viiekordse katkematu ultratriatloni maailmarekord (73:18:16). See mul ka õnnestus. Finišeerisin ajaga 72:55:29. Selle saavutamine tuli mulle veidi üllatusena, sest võistlusel oli etteaimamatult palju tagasilööke ja ootamatusi. Nendega toime tulemine röövis mult mitme tunni jagu väärtuslikku aega. Täna tean, et füüsiline võimekus 70-tunni piiri alistamiseks on mul praegu ja oli ka selle võistluse ajal olemas. “Oleksid” ei maksa aga midagi. Nii plaanin võimalusel juba uuel hooajal taas viiekordse katkematu ultratriatloni stardis olla. Nüüd siis kõigest lähemalt.
Alustuseks toon sinuni 5-kordse ultratriatloni ajad alade lõikes:
19 km ujumist - 5:57:31 (kiiremale ujujale kaotasin 16 min 25 sek);
Vahetusala ujumiselt rattale - 16:24;
900 km ratast - 32:16:00 (võistluse kiireim aeg, jägmisel kulus rattaetapil 34:10:51 ja kolmandal 35:04:27);
Vahetusala rattalt jooksule - 4:13:41;
- 211 km jooksu - 30:11:54 (võistluse kiireim aeg, olles jooksurajal teisest 49 minutit ja kolmandast 1 tund 27 minutit kiirem). Juuresolevast tabelist saad näha võistlustulemuste koondit, kust nähtub ilmekalt, kui suured vahed 900 km rattasõiduga või 211 km jooksuga tekivad. Samuti seda, kui vähe on katkestajaid sellise mastaabiga võistlusel.
Milline oli mu võistluseelne plaan ja nägemus oma võimetest?
Ma ei lähe ühelegi võistlusele või endale korraldatud katsumusele peale ilma plaani ja võistlustaktikata. Nii ka seekord. Plaan nägi ette, et 19 km ujumist, 900 km rattasõitu ning esimesed 21 kilomeetrit 211-st läbin ma ühtejutti. Alles seejärel oli kavas esimene paus, et lasta lihastel taastuda jooksust ja samal ajal toituda. Just jooksu ajal on keeruline energiat tagasi süüa. Viie maratoni läbimiseks peab aga korralikult sööma - ja ennekõike tahket toitu. Sellisel juhul töötab minu puhul kõige paremini see, et jään natukeseks seisma ning lasen kehal maha rahuneda. Siis taastub ka isu ning suudan tahket toitu süüa. Igat sellist puhkehetke kasutasin ma ära ka lihaste taastamiseks, ronides kohe Normatec saabastesse.
211-st kilomeetrist esimese poole plaanisin joosta enam-vähem poolmaratonide (mõned kilomeetrid siia-sinna) kaupa, tehes vahepeal eelkirjeldatud toitumis- ja taastumispause. Lõpuosas enam lihaste säästmisele nii palju mõtlema ei pea, mistõttu võis kaks puhkepausi ära kaotada ning joosta 84 km ühe peatumisega.
Kõrvalekalded võistlusplaanist
See plaan sai teoks kolme mööndusega. Esimene kõrvalekalle plaanist tekkis rattasõidul pärast 525 km läbimist. Ei mäletagi täpselt mitu korda me selleks ajaks olime külma vihma kaela saanud, kuid minu kuivade riiete varud hakkasid lõppema. Riietega oleks veel natuke aega välja vedanud, kuid kuivasid rattakingi ja kingakatteid mul enam ei olnud. Siis aga saabus päikesetõus koos madalate temperatuuridega ning tugeva vihmasajuga. Paar ringi üritasin vihmasajus sõita, kuid külm puges kiiresti kontidesse. Ainuõige lahendus oli teha paus, tõmmata selga kuivad riided, süüa sooja sööki ning oodata vihmasaju möödumist. Garmini kella kohaselt kulus mul sellele “sunnitud” ja planeerimata pausile 1 tund ja 36 minutit.
Foto: tiimitelk oli ennekõike üks suur kuivatusrest.
Rattasõidu lõpuosas tegin veel mõned planeerimata seisakud (625 km-l 18 minutit, 770 km-l 10 minutit ja 880 km-l 11 minutit), et lasta väga kehvas seisundis olnud trapets- ja õlalihaseid Maalil ja Lisettel paremaks töödelda. Minu õnn, et juhuse tahtel sattus seekord meeskonda lausa kaks füsioterapeuti. Maalilt ja Lisettelt said abi ka teised võistlejad.
Kui need plaanimata peatused rattasõidu ajast maha arvata, siis saame rattasõidu ajaks 30 tundi. Just 30 tunni piiri alistamist rattaetapil pidasin enne võistlust reaalseks ja teostatavaks.
Suurim kõrvalekalle plaanist tuli aga teises vahetusalas. Rattalt maha tulles olid mu lihased väga kehvas olukorras ja energeetiline seisund halvenes järsult. Kohe jooksurajale minemisest ei saanud juttugi olla. Usun, et kui oleksid mu olekut oma silmaga näinud, ei oleks sa uskunud, et sellest välja tulen ja 211 km jooksma lähen. Vajasin enam kui nelja tundi, et lihasvalu leevendada, kulutatud energia tagasi süüa ning keha uuesti elule äratada. See õnnestus ning jooksuetapp sai sisuliselt juba plaanipäraselt läbitud. Ennustasin, et viis maratoni peaksin suutma läbida 30 tunniga. Nii ka läks.
Taktika järgmisel korral
Ma endiselt arvan, et see on 5-kordse katkematu ultratriatloni ärategemise parim plaan, kui eesmärgiks on kiireima aja püstitamine. Kavatsen sellest ka tulevikus lähtuda. Kusjuures hiljem selgus, et suhteliselt sarnase plaaniga läks rajale ka mu põhikonkurent Richard. See taktika tõi talle edu ja võimaldas tal püstitada uue rekordi (71:07:24). Tema algselt plaanis kõik 211 km joosta poolmaratonide kaupa, kuid pidi oma taktikat jooksu lõpuosas korrigeerima. Nimelt tema vahe minu ja kolmandana lõpetanud Stuartiga oli väike, mistõttu ta jälgis, mis meie teeme ning tegi taastumispause vastavalt meie tegemistele.
Järgmistes postitustes kirjutan sulle, mis sai valesti ja mis õigesti tehtud, millised olid mu pulsinäidud rattasõidu ja jooksu ajal, mitu tundi ma kolme ööpäeva jooksul kokku magasin ja palju mu keha võistluse ajal energiat tarbis.